Sada kuuskümmend aastat tagasi oli Pärnus vaid 6000 elanikku. Praegune suvitusrajoon, mis tollal oli eeslinnaks, polnud hoonestatud ja lõpukorral oli Elisabeti kiriku ehitamine. Praeguse Rannapargi asemel oli lage ja vesine karjamaa, millel käimine oli peaaegu võimatu. Võimalused külaliste majutamiseks ning teenindamiseks puudusid, samuti oli kaugemalt ligipääs Pärnule väga raske.

Mõte arendada Pärnust kuurorti tekkis samal ajal, kui rajati puhkekuurordid Narva lähedale ning Riia randa. Algatajateks oli grupp ärimehi, kes 1837. aastal esitasid linnavalitsusele palve anda luba supelasutuse ehitamiseks mereranda. Ettevõttesse kavatseti paigutada üsna suuri summasid. Kõik vastavad dokumendid ja paberid on aga kaduma läinud või hävinud, mistõttu pole võimalik teha kindlaks esialgsete kavatsuste ulatust ega ka asutajaid. Siiski võib oletada, et tolleaegne linnapea C. V. Goldmann seisis algatusele lähedal.

Aastal 1838 alustas uus asutus tegevust juba uues supelasutuses, mis rajati kunagise kõrtsihoone kohale, mis asus umbes praeguse mudaravila juures. Esimeses supelasutuses arvatavasti üle viie või kuue vanni polnud. Omanikud andsid hoone rendile ning rentnik oli kohustatud korraldama vannide andmist ning asutust korras hoidma. Asutus, kus anti ainult soojaveevanne, oli avatud ka talveti, täites siis sauna otstarvet.

Esimest supelasutust kasutasid peamiselt kohalikud ja ümberkaudsed mõisnikud, siiski leidub andmeid üksikute terviseotsijate kohta ka väljastpoolt. Üheks neist oli Tartu ülikooli keemiaprofessor Friedemann Goebel, kes jagas Pärnule kiitvaid sõnu ja ennustas talle suurt tulevikku kuurordina.

Alguses ületasid supelasutuse kulud kõrgelt tulud. Möödus aastaid ning aastakümneid, kuid kuurordi arendamine ei nihkunud paigast. Paistis, et kuurordi esimese avaliku asutus oli määratud hääbumisele. Hädas hakati pidama läbirääkimisi linnaga, et viimane supelasutuse üle võtaks. 19. jaanuaril 1889. aastal otsustatigi tolleaegse linnapea Oskar Brackmanni energilisel nõudmisel supelasutus linna kätte võtta. Sellega algas Pärnu kui ravi- ja puhkekuurordis uus ajajärk. Samal päeval nimetati ametisse ka kuurordi komisjon eesotsas advokaat Heinega, kelle hoolitsemisel algas kavade väljatöötamine suvitusala energiliseks korraldamiseks.

Kõhklejaile tehti selgeks, et tegevuse jätkamine endises supelasutuses on mõttetu ja majanduslikult kahjulik. Kuressaarde ja Haapsalusse oli ehitatud moodsad mudaravilad, mis tõmbasid ligi palju terviseotsijaid ka ida poolt, kuigi ühendus Venemaaga polnud sugugi parem kui Pärnul. Linnavalitsus tahtis Pärnut arendada ravikuurordina, sest linna läheduses meres leidus palju väärtuslikku meremuda, mille kohalevedu ei nõudnud suuri kulutusi. Loodi kuurordikomisjon, mille ülesandeks oli nende teostamiseks võimaluste leidmine, kuna suvitusala tegelikuks juhiks otsustati ametisse seada palgaline isik - supelinspektor. Ettepanekuga pöörduti Karl Schultzi poole, kes omas tehnilist haridust. Viimane nõustuski 1889. aastal ameti vastuvõtmisega.

Komisjoni liikmetel ning supelinspektoril puudusid aga teadmised kuurordi vallast, seepärast andis linnavalitsus stipendiumi kuurordikomisjoni esimees advokaat Heinele ning maa-arst Behsele tutvumisreisi sooritamiseks naaberkuurorditesse. Peale põhjalikku tutvumist Haapsalus, Kuressaares ja Riia rannikul esitasid nad linnavalitsusele põhjaliku aruande oma reisist, märkides, et Pärnul puuduvad eelised areneda eeskujulikuks puhkekuurordiks. Küll aga on võimalik supelasutuse ümberehitamise ja uute ravivahendite muretsemise korral saavutada kuulsus ravipaigana.

Peale väga ägedaid mõttevahetusi nõustus volikogu viimaks supelasutuse ümberehitamisega. Ümberehitus anti ehitusmeister Darmerile tingimusega, et see oleks lõpetatud 1. juuniks 1890. aastaks.

Sada kümme aastat tagasi ehk siis 1888. aastal oli Pärnu elanike arv umbes 13'000. Jõukam kiht tegeles peamiselt ärialal, omades kauplusi ja kaubakontoreid. Nad elasid südalinnas kivimajades ning suvel asusid üksikud perekonnad oma suvilates praeguses suvitusrajoonis, mis tollal kandis eeslinna nime. Suvilaid oli siiski väga vähe, mõned üksikud olid Supeluse ja tänase A.H. Tammsaare tänavate ääres. Kuigi Rannapargi rajamisega oli algust tehtud juba 1882. aastal, hõlmas suurem osa tänasest pargist siiski soine heinamaa. Ka praegune supelranna osa oli korraldamata, mereranda mindi Merepuiesteed mööda. Kuna ujumaminek oli raskendatud, kasutati kinniseid onnitaolisi sõidukeid, millega suplejad nendele sobivasse sügavusse viidi ning hiljem tagasi randa toodi. Selliseid sõidukeid oli neli ning igale isikule läks see maksma 10 kopikat. Rannas olid ka mõned pingid, mille peale suplejad oma riided võisid jätta, makstes selle eest 2 kopikat. Rannal lebamist ning päikesevõtmist siis veel ei tuntud. Pärast ujumist enam rannal ei viibitud. Suurem osa lõbustusi oli koondunud linnaparki, kus mängis muusika ja asus suvelokaal lugemislaua, piljardi ja muude mänguruumidega.

Linnapea Oskar Brackmanni algatusel vahetati eraomanikelt need heinamaatükid, mis võisid sobida pargiistanduteks ja suvilakruntideks, teiste heinamaade vastu mujal linnaosas. Selgitati igaühele, kes tegeles suvitusalaga, et nad oleksid lahked peremehed ning ei "tõmbaks" külalisi, sest üheks kuurordi eeliseks oli Pärnu linna odavus. Advokaat Heine ning supelinspektor K. Schultz pühendasid terve talve uue ala korraldamisele ning määruste väljatöötamisele.

Supelasutuse juurdeehitus valmis enne tähtaega. Haigeid võtsid seal vastu kõik Pärnus praktiseerivad arstid. Asutuse personal koosnes kassapidajast, kes täitis ka perenaise kohustust, kahest teenijast ja ühest sulasest. Supelasutuses oli 8 vannituba ning päevas saadi kõige rohkem anda 90 vanni. Asutus oli avatud kuuest hommikul üheksani õhtul.

Pärnu võeti Vene kuurortide ametlikku nimistusse.

Linnavalitsus leidis veel 7000 rubla, mille eest ehitati supelasutusse juurde veel 8 vanni. Nüüd oli võimalus anda kuni 300 vanni päevas. Tehti muda-, raba-, männiokka-, soojavee- ja igasuguseid muid tervisevanne.

Tähelepanu hakati pöörama ka supelrannale, milleks korraldati supelasutuse taga olev liivarand. Liikuvate onnide asemel ehitati rannast vette viivad sillad. Rannale seati ka päästepaat. Vetelpäästega pidi tegelema piletimüüja. Vees polnud soovitav olla kauem kui 5 minutit.

Suvitajate arv tõusis sajalt tuhandeni. 1896. aastal 6. oktoobril avati raudtee ning oli ka juba olemas iganädalane laevaühendus Riiaga. Erinevates ajalehtedes hakkas ilmuma palju kiitvaid sõnu Pärnu kohta. Üks kõrgem Moskva ametnik nimetas Pärnut hurmavaks Tuhkatriinuks Läänemere rannikul.

Käesoleva sajandi algul täiendati supelasutust veel vesiravi-osakonnaga, söehappevannide valmistamise aparaadi ja ortopeedilise kabinetiga.

Pärnu kuurordi õitseng kestis kuni aastani 1914. Maailmasõja puhkemise aastal oli suvitajate arv väga väike, kuid vanne anti siiski kõigis osakondades. Ka järgneval aastal töötas supelasutus kuni augustikuuni, mil see rikuti saksa sõjalaevade pommitamisega. Supelasutus tuli sulgeda. Enne kui jõuti ära viia inventaar, puhkes teadmata põhjusel tulekahju ning hoone põles maani maha. Samal aastal rikuti ka Rannapark, mis kaevati täis kaevikuid ja kaitsekoopaid. Järgnevail aastail kadus isegi mälestus Pärnu kuurordist.

Enne riikliku iseseisvust toimunud suure töö hävitas I maailmasõda täiesti.

Juba 1918. aastal hakkas linnavalitsusele saabuma järelpärimisi Pärnu kuurordi kohta. Kuna suvilad, pargid olid laastatud ja supelasutus maha põlenud ning rand korrastamata, tuli vastata eitavalt.

Mõte arendada Pärnust uuesti kuurort, polnud jäänud veel päris soiku. Siiski ei lubanud sõjaeelne majanduslik olukord seda algatada.

1920. aastal asutati supelus- ja istanduskomisjon, kuhu kuulusid linnapea ning linnavolinikud. Nad pidid lahendama kuurordit puudutavad küsimused ja otsima võimalusi supelasutuse ümberehitamiseks. Peeti mitmeid koosolekuid linnapea H. Soo juhatusel, kuid mingeid väljavaateid ei leitud. 1921. aastal esitatud palve saada 16 miljonit marka kuurordi toetuseks luhtus, kuid tekkis võimalus saada selleks laenu.

Nagu öeldakse, et raha paneb rattad käima, hakkasid ka siin asjad kohe liikuma. Võeti vastu otsus, et uus supelasutus tuleks ehitada ainult raviasutusena. Arvutati kokku, et uue supelasutuse ehitamine läheb maksma 25 miljonit marka. Laenu otsustati teha 15 miljonit ning ülejäänud osa võeti linna eelarvesse. Välja kuulutati kavandite võistlus ning määrati võitjale ka auhind. Väljakuulutatud ehituskavandite võistluse tulemusena anti sisse 9 kavandit, millest parimateks tunnustati E. Volffeldti ja J. Nürnbergi kavandid. Koostati täpne ehituskulude eelarve ja uue, ehitatava supelasutuse tulude ja kulude eelarve. Kui volikogule esitati täpne aruanne seni tehtud ettevalmistustööst ja mõlemad eelarved, leidis see kõige ägedamat vastuseismist ja kavatsuste teostamine nurjuski.

Kuigi suvitusolud polnud Pärnus paranenud, leidus 1924. aasta suvel siin ligi 1000 külastajat, kelle hulgas oli peamiselt rootslased ja soomlased.

1924. aasta sügisel valiti Pärnus uus linnapea, kelleks sai Oskar Kask. Uus linnapea asus koheselt täie innu ja energiaga suvitusala korraldamisele, võites järjekindlalt kõik takistused. Kui linnapea hiljem esines volikogu ees kindlakujulise ettepanekuga asuda otsekohe supelasutuse ehitamisele ja volitada linnavalitsust hankima vastavat summat, ei osutanud volikogu enam mingisugust vastuseisu.

Uue supelasutuse asukohaks valiti endine paik. Eelmisel võistlusel saadud plaanid leiti olevat puudulikud ning kuulutati välja uus konkurss. Sisse tuli 30 plaani - 16 Soomest, 6 Riiast, 3 Saksamaalt ja ülejäänud 5 kodumaalt. Kuid neist ei tulnud ükski esimesele kohale. 1. aprillil 1925. aastal otsustas auhindamise komisjon välja anda kaks II ja ühe III koha auhinna. II auhinna sai A. Golubkovi Tallinn ja A. Maydelli ning K. Boegti Riia projektid. III koha vääriliseks määrati O. Siinmaa Pärnu projekt. Supelasutuse plaan otsustati koostada kahest II koha projektist ning ülesande täitmine pandi arhitektide O. Siinmaa ja E. Volffeldti õlgadele. Raha supelasutuse püstitamiseks otsustati võtta 8% laenuga Eesti Pangast.

Uue supelasutuse ehitamine, mis ühtlasi oli kogu kuurordi uuesti rajamise aluseks, anti välja 15. mail 1926. aastal. Nurgakivi pandi sama aasta 6. juunil. Ajakohase mudaravila püstitamiseks kulus täpselt üks aasta ja see avati pidulikult 9. juunil 1927. aastal.

1927. aasta suvehooaeg kujunes väga elavaks, mis peamiselt oli tingitud uuest raviasutusest. Ravisoovijaid oli nii palju, et mudaravila hakkas kohe täie koormusega töötama. Asutus võitis laialdase lugupidamise ja üldise tunnustuse nii sise- kui ka välismaal. Mudaravila meelitas kohale peamiselt skandinaavlasi, kellel puudusid vastavad ravivõimalused. Külastajaid tuli ka palju kaugemalt. Tollane suvitajate register näitab, et paljud külastajad on tulnud Pärnusse ka lihtsalt suvepuhuseks ja lõõgastumiseks.

Linnakodanikele hakati uuesti andma võimalust püstitada suvilaid ning peagi kerkis suvitusrajooni hulk nägusaid maju. 1924. aastast alates on märgata kogu kuurordiala arendamisel kindlat kätt ja vankumatut tahet viia Pärnut esmajärgulise kuurordi tasemeni.

Pärnu oli kriisist üle saanud ning asjad hakkasid minema ülesmäge. Suvekülaliste arv kõikus juba 3000 ja 5500 vahel, sõltuvalt ilmastikust. 1938. aasta hooajal oli suvitajate arv rekordiline, ulatudes üle 6000. Kui jälgida suvitajate koosseisu 1924. aastast, mil registreeriti neid ligikaudu 1000, on näha, et 31. aastani on peamiselt domineerinud soomlastest külalised. Neile soodsa rahakursi tõttu tundsid nad end Pärnus väga mugavalt ning lahkusid siit parimate muljetega, võites kodumaal Pärnule aina uusi ja uusi sõpru. Pärnut hakati nimetama soomlaste kuurordiks ja leidus ka üksikuid perekondi, kes oli Pärnus veetnud suvepuhkust mitmete aastate jooksul.

Alates 1930. aastast hakkas soomlaste arv kahanema, peamiselt mõjus Soome marga langus, mistõttu elu siin polnud enam nii odav. Välismaalastest saavutas nüüd ülekaalu Rootsi. Esindatud oli ka palju teisi rahvusi, nii et suvel oli Pärnul täiesti rahvusvaheline ilme.

Koos suvitajate järjekindla kasvamisega tekkis Pärnus juurde ka uusi majutamise võimalusi - erasuvilaid, hotelle ja turistikodusid. Suurt elevust suvitusellu tõi ka Rannahotelli avamine 1937. aastal. Hotell saavutas endale hea nime kõikides põhjariikides ja kaugemalgi. Tänu Rannahotelli eeskujule parandati ka muud pansionid, hotellid ja ka erakorterid.

Kõik, mis Pärnul 1938. aastal suvitajatele pakkuda oli, rajati kahe viimase aastakümnega.

Maa-alaliselt kuulus Pärnu kuurordi alla terve linnaosa, sellest parke ja iluplatse 49,56 hektarit. Suvitusrajoon oli mõnes kohas üsna tihedalt hoonestatud, kuid erilist ruumilist kitsikust karta polnud. Pärnu kuurort omas üle 33 kilomeetri alleesid ja hästikorrastatud pargiteid. Pargid kaitsesid samuti põhjatuulte vastu lõunasse avatud liivaranda ja lahte, sellepärast on ka Pärnu plaazh varakevadest hilissügiseni soe.

Pärnu kuurordi juurde kuulus otseselt ka Valgeranna väljasõidukoht Audru rannikul. Kuurordi koosseisu loeti ka Niidu ja Reiu metsi ning ka Tammistet.

Kuid kas kuurort koosneb ainult parkidest ja metsadest? Loomulikult mitte. Pärnus olid ka head võimalused võõraste majutamiseks, ravimiseks, meelelahutusteks jne. Alles nende olemasolust ja tasemest sõltub tunnustus kuurordina. Nõnda ka Pärnus.

Tollal oli päevakorras suvitajate majutamisprobleemid. 1938. aastaks võis majutamist pidada rahuldavaks. Pärnus oli neli esmajärgulist hotelli: "Rannahotell", hotell-pansion "Vasa", "Grand-Hotell" ja hotell "Bristol". Neis oli kokku 284 voodit, kuum ja külm jooksev vesi, laitmatu puhtus ning suurt rõhku pandi ka heale teenindamisele.

Hotellidele järgnevad registreeritud ja soovitatavad pansionid. Neid oli arvult kaksteist: "Estonia", "Hohenhausen", "Mon-Repos", "Villa Carola", "Inge", "Villa Redlich", "Kungla", "Villa Velm" ja "Villa Mare" ning M. Rumvolti, L. Krusenstjerni ja D. Krievinsi pansionid. Need mahutasid kokku 336 inimest. Enamus neist olid heas või täiesti rahuldavas seisukorras, omasid tubades jooksvat vett ning puhtus ja teenindamine paranesid iga aastaga.

Ka eraisikud üürisid oma kortereid välja suvitajatele. Neid oli üle 600, ligemale 1200 voodiga. Erasuvituskorterite sisustus ning puhtus paranesid samuti väga kiiresti. Üürimise hind sõltus korteri suurusest, kaugusest mererannast ning loomulikult ka mugavusest.

Pärnu võis niisiis mahutada korraga 1750-1850 suvitajat ööpäevas. Pärnu maksimaalne mahutavus oli kuni 2550 võõrast ööpäevas. Hotellide normaalseks koormatuseks loeti 50% ööbimisvõimalustest. Niisiis võis normaalseks pidada, kui Pärnu kuurordis oli jooksvalt 1000-1250 ööbimist 24 tunni jooksul. See käis muidugi võõraste kohta.

Kuurordi raviasutus töötas ainult suvekuudel, 15. maist kuni 15. septembrini. See jagati veel tinglikult kolmeks: eelsesoon (15. mai - 20. juuni); kõrgsesoon (20. juuni - 10. august); järelsesoon (10. august - 15. september). Kuurordis raviti ambulatoorselt - haiged ise muretsevad korteri ja hoolitsevad toidu eest. Ravi oli sel ajal üsna kallis. Hinnad olid kallimad kõrg- ja madalamad eel- ja järelsesoonil. Näiteks maksis 1939. aastal Pärnu kuurordis mere- või mageveevann 0,6 - 0,7 krooni. Üks ämber (u. 12 liitrit) meremuda maksis 0,25 - 0,3 krooni, turbamuda seevastu 0,1 - 0,12 krooni. Meremuda vanni hinnaks tuli vastavalt arsti määrangutele 2 - 4 krooni. Ravikuur kestis tavaliselt neli kuni kuus nädalat, mille jooksul tehtud meremudakuur läks maksma 30 - 50 krooni, arsti honorariks u. 15 krooni.

Asutused kuulusid Pärnu kuurordis peale mõne erandi kõik linnavalitsusele. Need jagunesid ülesannetelt neljaks:

1. Liiklemiskeskused.

• PÄRNU KUURORDIBÜROO, mis asus Lehe tänaval. Tegeles suvituskorterite vahetalituse ja suvitusalalise informatsiooniga. Samuti ka reisibüroo osakond ja välisvaluuta vahetamine.

• EESTI REISIBÜROO OSAKOND, Rüütli tänaval 42, eraettevõte. Tegeles piletite müügiga sise- kui välismaade reisiliinidele.

• H. D. SCHMIDTI KONTOR, Pühavaimu 8, eraettevõte. Tegeles ühenduse korraldamisega Eesti ja Rootsi vahel.

2. Raviasutused.

• LINNA SUPELASUTUS, Rannapuiesteel. Oli suuteline andma 320 tervisevanni päevas.

• LINNA HAIGLA, Sillutuse 6. 132 voodit, viis eriosakonda.

3. Meelelahutusasutused.

• RANNAHOTELL, Rannapuiesteel. Oli Eesti esinduslikum suvehotell.

• KÕLAKODA, Rannapargis. Mahutas 40-liikmelise orkestri.

• RANNAKOHVIK, rannas. Tulekindlast materjalist ehitus.

• SUVE KASIINO, Merepuiesteel.

4. Lõbustusasutused.

• RANNASALONG, mererannas. Mahutas kuni 700 istekohta.

• KOHVIK-RESTORAN VALGERANNAS

• KOHVIK-RESTORAN TAMMISTES

Pärnu kuurort oli 39. aastaks jõudnud oma tuntuse kõrgemale piirile, mille paraku aga katkestas II maailmasõda. Järgnenud okupatsiooniaastail rüüstati kuurordile kuuluvad hooned, nende sisustus kanti laiali, osa mudaravila seadmeid muudeti kasutamiskõlbmatuks.

Siiski asuti peatselt pärast Pärnu "vabastamist" aastal 1944 kuurordi taastamisele. Mindi üle statsionaarsele sanatoorsele ravile. Kõik hooned varustati küttesüsteemiga, et kuurort võiks töötada aasta läbi. Muda-, balneo- ja kliimaravile tulid lisaks elektri- ja medikamentoosne ravi, dieettoitlustamine, ravikehakultuur ja parafiinravi.

Seitsmekümnendail aastail hakkas Pärnu kasutama Haapsalust toodud muda, kuna Pärnus jätkus seda vaid aastani 1950. Samuti toodi ka mineraalvett sisse - Häädemeestest.

1970. aastal registreeriti 5000 tuusikuta puhkajat, kuid kusagil 20% puhkajatest oli veel registreerimata. 92% turistidest olid väljaspoolt tollast ENSV-d, lõviosa neist moodustasid NSVL kodanikud. Maksimaalne külastuste arv oli augustikuus. 1973. aastal käis Pärnus ravil 23 635 inimest.

Pärnus hakkas arenema tööstus ja ehitus. Kergetööstus ja toiduainetööstus andsid Pärnus kaheksakümnendail aastail 80% linna kogutoodangust. Ka käis Pärnus vilgas ehitustegevus, mille käigus rajati uusi linnaosi paneelelamute näol ning restaureeriti ka vanu hooneid. Linna suurimaks ettevõtteks oli Sindis paiknev tekstiilivabrik. Tähtis oli ka Pärnu linakombinaat.

1980. aastaks võttis Pärnu kuurortlinn aastas vastu ligi 300 000 turisti, kellest 25 000 olid ravivajajad. Suvel linnaelanike arv kahekordistus. Päevas tehti umbes 1800 mitmesugust protseduuri, neist mudaprotseduure üle 500. Peale muda anti ka radooni-, männiekstrakti-, soola-, merevee-, joodi-broomi-, ja tärpentiinivanne. Samuti ka ravidušše, veealust duššmassaazhi, soolteloputusi, venitusravi basseinis, osokeriit- ning ka parafiinravi.

Pärnusse ehitati juurde uusi sanatooriume, võõrastemaju, sööklaid, restorane ja kohvikuid. Parandati ja osaliselt rekonstrueeriti praegune "Rannahotell", millest sai sanatoorium "Estonia" üks korpusi. Sanatoorium "Sõprus" paiknes viies korpuses, kus oli 355 voodikohta ning spetsialiseeruti südame- ja veresoontehaiguste raviks. 78. aastal avati sanatooriumis 30 voodiga osakond südameinfarktihaigete järelraviks. Sanatooriumidest suurim oli "Rahu", mille kuues korpuses viibis kaheksakümnendail aastail üheaegselt 665 haiget. "Rahu" oli peamiselt ettenähtud seede-, kuid ka tugi- ja liikumiselundite, perifeerse närvisüsteemi ning günekoloogilisi haigusi põdevatele inimestele. Aastal 1971 alustas tegevust sanatoorium "Tervis", mis oli mõeldud põllumeestele. "Tervises" oli 300 voodikohta ning oli hästi sisustatud füsioteraapia-, stomatoloogia- ja hambaproteesi osakond. Samuti oli seal ka röntgeni-, funktsionaaldiagnostika-, venitusravi- ning massazhi kabinet, kliiniline, biokeemiline ja bakterioloogiline laboratoorium, spordiahall koos ravibasseini ja kultuurikompleksiga. Ehitamisel oli muda- ja vesiravila.

Pärnu kuurordi üks kehvemaid seise oli aasta ja paar pärast vabanemist Vene võimu alt. NSVL killunemisega halvenes tunduvalt ka tema liikmesriikide ning sealhulgas ka Venemaa enda majanduslik olukord, seepärast ei jätkunud enam peamistel kuurordi külastajatel raha enda ravimiseks ja ka niisama puhkamiseks kusagil välisriigis. Vastupidiselt neile olid Eestimaa uksed nüüd küll igale inimesele avatud, kui muud eurooplased ja ameeriklased polnud enda jaoks Pärnut kui kuurortlinna veel avastanud. Samuti polnud lääne poolt tulijatele loodud veel vastavaid tingimusi. Raskused tekkisid hotellide ja sanatooriumide majandamisel. Oli vaja ümber orienteeruda turumajandusele.

Vaatamata sellele hakkasid Pärnusse juba õige pea ilmuma turistid, peamiselt Soomest. Kuna soomlastele on Pärnus viibimine ning tervise ravimine odav ja lähemal kui teiste maade rahvastel, siis tänu neile hakkas Pärnu kuurort jälle jalgu alla saama.

Pärnus olid paljud hooned käest ära ning neid tuli hakata renoveerima ning rekonstrueerima. Kuna II maailmasõja-eelsed nõuded ei vastanud tänapäeva kõrgema klassi hotelli nõuetele, tuli kuni üheksakümnendate aastateni sanatoorium "Estonia" peahoone ehitada ümber hotelliks 1992-94. aastatel. Siis hakkas see jällegi kandma nime "Rannahotell". Samuti korrastati ka peatänav ning pargid.

Linnavalitsus otsustas 2000 - aastaks välja arendada linna territooriumil asuv kuurordirajoon, mis võtaks enda alla Pärnu jõe ja mere vahelise maa-ala linna lõunapiirini. Selleks ajaks nimetatud rajoonist välja viia kõik keskkonda saastavad tööstusettevõtted ning taastada merevee puhtus.

Olemasolevatele ettevõtetele nõuti puhastusseadmed. Koostati Pärnu linna ökoloogilise olukorra parandamise programm. Ettevõtetele, kes tegelesid turismi ja puhkemajandusega, kehtestati maksesoodustused. Kavandati koos kultuuri- ja spordiorganisatsioonidega ürituste süstemaatilisus. Lõpetati koondise "Eesti Kuurort" tegevus ning selle baasil moodustati iseseisvad struktuurüksused juriidilise isiku õigustes. Vähendati järk-järgult koondisele "Eesti Kuurort" lepingu alusel delegeeritud funktsioone (ravimuda kohalevedu, tuusikute realiseerimine) nende lõpliku ülevõtmiseni.

Välja kujundati ka ühtne ravi- ning puhkeasutuste süsteem. Rekonstrueeriti sanatooriumide hooneid ning vähendati voodite arvu sanatoorseks raviks. Ülejäänud hooned anti majutuse ja toitlustamisega tegelevate erafirmade kätte.

Samuti otsustati laiendada ka koostööd olemasolevate sõpruslinnadega ning leida uusi, pakkudes neile võimalust majandus- ja kultuurialaseks koostööks. Samuti leiti, et Pärnule, kui kuurordile tuleb teha senisest rohkem reklaami.

Plaaniti valmis ehitada uus mudaravila, mis aga rahapuuduse tõttu müüdi erafirmale. Kuurordirajooni kavandati korralik spordikompleks basseinide ja saunaga ning ka restorane ja baare.

Kui võrrelda Pärnu kuurordi külastajate arvu, on näha, et see on järjepidevalt ja ühtlaselt tõusnud, jõudes 1997 aastaks juba 300 tuhandeni. Eesti sai turisminduses 1996. aastal tulu ligi 6,8 miljardit krooni (turismitulu ühe elaniku kohta oli üle 300 dollari).

Suvel Pärnut külastatavatest inimestest moodustavad kolmandiku välismaalased. Soome pensionäre on võrreldes eelmiste aastatega langenud aga 20%-lt 13%-le. Kahekordistunud on aga 30-aastaste välismaalaste arv. Pärnut külastavatest eestlastest on 13% ettevõtjad (väliskülalistest 10%) ja 12% on siin konverentsi, koolitus või äri (väliskülalistest 11%) eesmärgil.

Välisturistidest üle poole moodustavad soomlased (53%) - see on aga võrreldes eelmiste aastatega langenud 10%. Rootslasi ja venelasi on 6% ja sakslasi 5%.

Pärnusse on jäänud püsima 4 taastusravikeskust. Kõige edukam ja kalleim neist on "Tervis", ka "Estonia" on üpriski heal järjel. Pisut tagasihoidlikum on "Sõprus", mis on aga eestlastele kõige taskukohasem. Pikkade traditsioonidega Pärnu Mudaravila pakub nüüd viimastel aastatel peale ravi ka majutust. Tegevuse on lõpetanud ainult sanatoorium "Rahu", mis 1. novembrist 1994. aastast kuulub AS Taastusravikeskusele Estonia.

Mitu aastat patsiendipuuduses vaevelnud sanatooriumid on sügavamast kriisist suhteliselt väikese kaotusega siiski üle saanud.

Pärnu taastusravikeskused on leidnud eesti põllumeeste ning tuusikuga vene tööliste asemele tervisehädade käes kannatavad soomlased.

Kui 1989. a. oli sanatooriumides "Rahu", "Estonia" ja "Sõprus" kokku 1500 voodikohta, siis tänaseks on see arv kolmandiku võrra kahanenud 1000-ndele. Suurem osa majutus- ja ravibaaside hoonetest on antud tervenisti või korruste kaupa rendile erafirmadele.

Tänast kuurordi olukorda võib võrrelda ka Eesti Vabariigi algusaastatega. Hakkame meiegi juba vaikselt soomlastele majanduslikult järgi jõudma.

Pärnu tähendab igale eestlasele eelkõige suve, päikest ja merd. Suvi kestab siin 365 päeva, ¾ aastast kulub suveks ettevalmistusele ja ¼ jooksul nauditakse madalpõhjalise lahe ääres rannaliival päikesepaistet ja merd.

Üha arvukam ja esinduslikum on purjede paraad suvisel Pärnu lahel. Linna meritsi külastavate aluste ja turistide päritolu geograafia laieneb pidevalt. Luksusjahid ning -kaatrid pole enam muinasjutt, vaid reaalsus, mis esitab kohalikule sadamateenistusele väga kõrgeid nõudmisi. Pärnu saab hakkama, andes nii endast teada kui kaugele ulatuvate traditsioonidega sadama- ja merelinn Läänemere idakaldal. Pärnu sadam tunnistati 1997. aasta eesti parimaks väikesadamaks.

Juba traditsiooniliste kultuurisündmuste ning spordivõistluste kõrval püüab Pärnu pakkuda nii pärnakatele kui ka külalistele üha uusi võimalusi aktiivseks enesearendamiseks ja vaba aja veetmiseks.

Uuteks märksõnadeks on saamas koolituse, konverentside ja messide-näitustega seotud turism. Välja on kujunemas ka Läänemere-riikide koostööga seotud koolituste, konverentside, näituste-messide ja läbirääkimiste traditsioon, milles Pärnul on oma kindel koht. Turvalisus, külalislahkus ja koduselt mõjuv hubasus, soodne hinnatase ning paras kaugus pealinnadest peaks tagama kuurortlinnale edu ka selles turismivaldkonnas.

Paar aastat tagasi omandas Pärnu ka suvepealinna tiitli, mis on kujunenud ka linna omalaadseks kaubamärgiks.

Pärnu jahtklubil on juba sinilipp ning ka rand saab sinilipu omanikuks käesoleval aastal. Praegu käivad ka kiired ettevalmistused saatmaks Pärnut maailmanäitusele EXPO 98 Portugali pealinna Lissaboni. Järgmiseks aastaks kinnitatakse ka äsjavalminud Pärnu logo.

Oma iga-aastaste sündmuste kalendriga ütleb Pärnu "Tere tulemast," oma headele tuttavatele ja sõpradele ning meie linna esmaavastajatele. Parem üks kord näha ja kogeda, et lahkudes saaksite öelda: "Ma olin, ma nägin ja ma tulen taas Pärnusse, avatud sündmuste linna."

Pärnu on 2010. a. turvalise elukeskkonna, tasakaalustatud majanduse ja kaaseaegse infrastruktuuriga regioonikeskus, omanäoline ning aastaringselt atraktiivne kuurortlinn.

PÄRNU ARENGUPRIORITEEDID

1. Pärnu on inimväärse elukeskkonnaga ja sotsiaalselt turvaline linn.

2. Pärnu on kuurortlinn, Läänemere tunnustatud turismikeskus.

3. Pärnu on soodsa ettevõtluskeskkonnaga, aastaringset tööhõivet tagav linn.

4. Pärnu on Eesti oluline haridus-, kultuuri-, tervishoiu- ja majanduskeskus.

5. Pärnu on kaasaegse sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuriga linn.

6. Pärnu on ajaloolist omanäolisust säilitav ja eksponeeriv linn.

7. Pärnu on Edela- Eesti halduskeskus.

ALAEESMÄRGID aastaks 2005

I Pärnu on inimväärse elukeskkonnaga ja sotsiaalselt turvaline linn

1. Keskkond

1) on rakendunud keskkonnastrateegia ning tagatud normidele vastav keskkonnaseisund (õhk, vesi, maa);

2) on rakendunud haljastuskontseptsioon;

3) on tagatud toimiv jäätmemajandus.

2. Eluase

1) on rakendunud linna eluasemestrateegia.

3. Turvalisus

1) on rakendunud kodanike julgeoleku ja avaliku korra tagamise süsteem;

2) on rakendunud päästeteenistuse süsteem.

4. Haridus

1) on loodud kaasaegne haridussüsteem konkurentsivõimelise alus-, põhi- ja gümnaasiumihariduse ning huvi- ja täienduskoolituse andmiseks.

5. Tervishoid

1) on rakendunud patsiendikeskne arstiabi korralduse süsteem (üldarstiabi, eriarstiabi, taastusravi);

2) on rakendunud terviseedenduse ja tervisekaitse süsteem.

6. Kultuur, sport ja vaba aeg

1) on tagatud erinevate kultuuriliste teenuste ja sportimisvõimaluste kättesaadavus;

2) on tagatud kultuuri- ja spordielu säilimine ning areng linnaosade keskustes.

7. Hoolekanne

1) on rakendunud elanike iseseisvat toimetulekut efektiivselt ja paindlikult toetav hoolekanne.

II Pärnu on kuurortlinn, Läänemere tunnustatud turismikeskus

1. On loodud tingimused turismimajanduse aastaringseks toimimiseks (ravi-, puhkuse-,

huviala-, konverentsi- ja koolitus ning äriturism)

1) on loodud efektiivselt toimiv teabesüsteem ja mainekujundus;

2) on asutatud Läänemeremaade turismiuuringute- ja koolituskeskus;

3) soodustatakse kurortoloogia kui teadusharu arengut;

4) on kujundatud välja kuurorti ja turiste teenindavate asutuste kvaliteedinõuetele vastav võrk;

5) on laiendatud rannapiirkonda ja viidud selle seisund vastavusse rahvusvaheliste nõutega.

III Pärnu on soodsa ettevõtluskeskkonnaga, aastaringset tööhõivet tagav linn

1. On välja töötatud ja rakendunud tasakaalustatud majanduse arengukontseptsioon

1) soodustada polüfunktsionaalse majanduse arengut;

2) soodustada keskkonnasõbraliku, kohalikul toorainel põhineva ettevõtluse arengut;

3) soodustada kõrgtehnoloogilise ettevõtluse arengut.

IV Pärnu on Eesti oluline haridus-, kultuuri-, tervishoiu- ja majanduskeskus

1. Haridus

1) on loodud tingimused kõrghariduse omandamiseks;

2) on loodud tingimused kaasaja vajadusi arvestava kutsehariduse omandamiseks;

3) soodustada täienduskoolituse arengut.

2. Kultuur

1) on tagatud Pärnule omaste kultuuri- ja sporditraditsioonide säilimine;

2) on loodud tingimused uute ja originaalsete projektide toetamiseks;

3) on välja kujundatud mitmekülgne aastaringselt toimiv sündmustekalender.

3. Tervishoid

1) on välja kujundatud regionaalne eriarstiabi keskus;

2) soodustada taastusravi arengut.

4. Majandus

1) soodustada ettevõtluse tugisüsteemide arengut;

2) soodustada investeeringuid;

3) on loodud tingimused rahvusvahelise side- ja veosõlme arenguks.

V Pärnu on kaasaegse sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuriga linn

1. On korrastatud ja välja kujundatud optimaalne sotsiaalne infrastruktuur (lasteasutused, tervishoiu- ja hoolekandeasutused, kultuuri- ja spordirajatised, elamud).

2. On korrastatud ja rajatud optimaalne tehniline infrastruktuur (tehnovõrgud ja transpordisüsteem).

VI Pärnu on ajaloolist omanäolisust säilitav ja eksponeeriv linn

1. On loodud tingimused vaimse pärandi säilimiseks ja teadvustamiseks.

2. On arvele võetud ja säilitatud arhitektuuriväärtused.

3. On säilitatud, uuendatud ning laiendatud pargid ja puiesteed.

4. On korrastatud Pärnu muul kui linna sümbol.

5. On tagatud traditsioonilise ranna-ala säilimine.

6. On loodud tingimused jõe eksponeerimiseks.

VII Pärnu on Edela- Eesti halduskeskus

1. Soodustada riiklike ja rahvusvaheliste institutsioonide teket ja laienemist Pärnusse.

Ülalolev Pärnu arengukava on koostatud linnavalitsuse poolt ning on originaalkujul. Ma olen optimistlik ning arvan, et kui Pärnu areng jätkub niisama kiiresti kui praeguseni, jõutakse kindlasti ka soovitud eesmärgini õigeks ajaks.

SANATOORIUM "TERVIS"

Nurgakivi pandi "Tervisele" 1968. aastal ning avati pidulikult 28. juulil 1971. Esimesed ravilesaabujad võeti vastu 6. augustil 1971. aastal, mis ongi jäänud sanatooriumi aastapäeva tähistamise kuupäevaks.

Ravile ja puhkusele saabunud said kasutada protseduuride, massazhi-, füsioteraapia-, venitusravi- ja stomoloogiakabinette. Samuti ka sööklat, baari, saali, soome sauna, juuksurit, spordiväljakuid ja autoparklat. Sanatooriumi juurde loodi ka apteegiladu ja elektrokardiograafia kabinet.

Selgus, et sanatoorium ei suuda vastu võtta kõiki ravisoovijaid seepärast pandi 1. detsembril 1978. aastal nurgakivi "Tervise" uuele osale. Voodikohti laiendati kolmesajani. Remonditi ja rekonstrueeriti ka endine 125 voodikohaga maja.

Teise korpuse vastu ehitati polikliinik, kus asusid kliiniline, biokeemia ja bakterioloogia laboratoorium, röntgen ning funktsionaaldiagnostika kabinetid, stomotoloogiaosakond hammaste proteesimise võimalusega, apteek, sterilisatsioonikeskus ja meditsiiniraamatukogu. Töötas inhalatsioon, fotaarium, massazhi-, venitusravi, veealuse dušš-massazhi ja parafiini ning osokeriitravi kabinet.

Järgmisena valmis spordikompleks sauna, võimla, siseujula, aerosolaariumi ja mehhanoteraapia kabinetiga. Selle vastu valmis kultuurikompleks 300-kohalise saali, lava ja kinosaaliga.

1991. aastal valmis jõepoolses osas täielikult mehaniseeritud vesi- ja mudaravila.

Tänaseks on kõik hooned omavahel ühendatud klaasgaleriiga, mis välistab välisriiete kandmise. Majanduslikult kõige raskem aeg oli 1993. aastal, kui eestlastele oli ravi hind liiga kallis ja välismaalased polnud sanatoorium "Tervist" veel avastanud. 94. aastal oli "Tervis" juba Eesti edukamate ettevõtete TOP 100-s 6. kohal.

"Tervises" on kokku 320 kohta (enamus numbritube on kahekohalised).

Sanatoorium "Sõprusele" on tema hiilgeaegadel kuulunud viis hoonet, ka Amende Villa. Aegade möödudes on paljud neist tagastatud linnale. Praegu on sanatooriumil kolm maja, millest ühes tehakse kapitaalremonti.

"Sõpruses" ravitakse südame- ja veresoonkonna haiguseid, radikuliiti, liigesepõletikku ning reumat. Suure osa ravisid ostetakse Mudaravilalt (mudaprotseduurid, ravivannid ning üüritakse ka basseini).

"Sõprus" on ainuke taastusravikeskus, kus on eeskätt jäädud teenindama eestimaalasi, kuid võetakse vastu ka välismaalasi. Täituvus on 80% aastas.

"Sõpruses" on voodikohti 173.

SANATOORIUM "ESTONIA"

Taastusravikeskuses "Estonia" on kokku 346 kohta ning kuulub linnale. "Estoniale" kuulub põhikorpus Aia ja Tammsaare tänava nurgal, Vaasa maja Kuuse tänaval, Pargi maja end. sanatooriumis "Rahu" ning nn. laste maja. "Estoniat" haldab AS Finest Pärnurand.

"Estonias" on võimalik ravida tugi- ja liikumiselundeid, närvisüsteemi ning südame ja veresoonte haigusi. Pakutakse ka osokeriiti, elektri- ja nõelravi, psühhoteraapiat, massazhi, ravivõimlemist basseinis ja spordisaalis ning ka laserravi. Peale selle avati "Estonias" hiljuti veel ka külmravikamber, mis on peale "Estonia" veel ainult Jaapanis ja Saksamaal. Lisateenustest pakutakse veel juuksuri, pediküüri, maniküüri, ja kosmeetiku teenuseid. Kohapeal on olemas ka apteek, rahavahetuspunkt, pizzabaar ja karaoke baar. Eesti kahest lastesanatooriumist asub üks "Estonias".

Väikese tagasilöögi "Estonia" arengule andis liitmine "Rahuga", kuna viimasel oli kaasas tubli võlakoorem.

Aastaringne täituvus on "Estonial" 75-80%, suvel 100%. Pooled patsientidest on eestlased, pooled välismaalased, kellest lõviosa moodustavad soomlased.

Pärnu linnale annab näo kuurort ja kuurordile omakorda legendaarne Pärnu mudaravila, mis ehitati 1926 - 1927. aastal supelasutuse nime all.

Vesi-mudaravila on kujunenud oma üle 150-aastase ajalooga Pärnu kuurordi südameks. Raviasutus paikneb Pärnu lahe kaldal, kus teda ühelt poolt piirab liivane supelrand, teiselt poolt Rannapark oma rikkalike puiestikega, pakkudes suurepäraseid võimalusi puhkuseks ja luues eeldused heade ravitulemuste saavutamiseks.

Raviks kasutatakse kuulsat eesti ravimuda üldprotseduuride, lokaalsete mähiste, galvaanilise muda ja mudatampoonidega. Vastunäiduste korral asendab muda osokeriit ja parafiin. Tervendavalt ja toniseerivalt mõjuvad ravivannid radooni, joodbroomi, männiekstrakti, pärli- ning mereveega. Tervist aitavad taastada mitut liiki raviduššid, veealune dušš-massaaz, veealune vertikaalne venitusravi, ravivõimlemine, mereveebasseinis käimine, käsimassaz ja manuaalteraapia.

Ravikuuri pikkust on patsiendil võimalik valida vastavalt soovile ja raviarsti soovitusele. Täielik ravikuur kestab 20-22 päeva. Haigekassa liikmeid (k.a. pensionäre) ravitakse soodustatud tingimustel.

Pärnu mudaravilal on oma söökla, hotell, kus on kauplus ja baar. Patsiente ootavad ühe- ja kahetoalised kõigi mugavustega toad. Hotell asub mudaravilast 200 meetri kaugusel ja see on endine sanatoorium "Rahu" oma 89 kohaga.

Kui üleliidulise alluvuse ajastul tehti umbes 800 protseduuri päevas, siis praegu parematel päevadel ainult kuni 400, kuigi maksimaalne koormus võiks olla on 1000 ja olemasoleva personaliga 500 protseduuri päevas.

Taastusravikeskustest kasutavad mudaravila teenuseid Estonia ja Sõprus, kellega on eriti hea koostöö. Tervisel on oma vesi-mudaravila.

Mudaravila pakub ka konverentsi teenuseid Sääse tänav 7 majas, kus ei puudu ka kaasaegne tehnika ja saalis on 150 töökohta.

Kuurort ON Pärnu üks tähtsamaid komponente. Ilma kuurordita ei kujutaks Pärnut vist mitte keegi ette. Tänu siinsele rannale, merele, päikesele - kuurordile püsibki linn koos, sest selleta sarnaneks Pärnu juba mõnele sisemaa väikelinnale, kus põhilisteks elanikeks on pensionärid. Tänu kuurordile on linnal millegi poole pürgida - korrastada tänavad, pargid, puud; ehitada kenasid maju ja muuta linna võimalikult ilusamaks ja atraktiivsemaks.

Kuurort mõjutab ka Pärnu majanduse arengut. Tööd ja teenistust saavad paljud väikekaupmehed, ettevõtjad ja teeninduses töötavad inimesed. Teeninduse koha pealt jääks siiski paljutki soovida.

Palju kordi on räägitud Pärnusse jalgratta teede ehitamisest, kuid nagu näha, pole asjad veel liikuma hakanud. Jalgratastega oleks ju suvel Pärnus hea sõita. Samuti võiksid olla ka spetsiaalsed jalgratastele mõeldud tasuta parkimisplatsid, kuhu saaks oma liiklusvahendi muretult ootama jätta.

Ka Rüütli tänaval võiks üht-teist ümber teha, et seda võimalikult ligitõmbavaks muuta. Laupäeval ja pühapäeval võiksid poed olla sama kaua lahti kui teistel nädalapäevadelgi. Nädalavahetustel on Pärnu linna süda nagu välja surnud. Samuti avada rohkem stiilseid tänavakohvikuid. Soovida jätab ka müüjate ja teenindustes töötavate inimeste sõbralikkus, abivalmidus ja keeleoskus. Suhteliselt ebaviisakalt suhtutakse ka soome turistidesse, kuid just nendelt voolavad Pärnu linnakassasse suuremad summad, sest eks moodustanud soomlased ju üle poole Pärnut külastavatest välisturistidest.

Ravilviibijate ja Pärnut külastavate turistide vaba aeg on sisustatud peamiselt poodides käimisega ja rannal suvitamisega. Kultuuriüritusi on, tihti aga jätab soovida nende kvaliteet ja teostus. Enamus suuremaid festivale ja kontserte on kommertslikud. Chaplini keskus on meeldiv erand.

Informatsiooni kättesaadavus Pärnus on ka üpris kesine. Pärnus on ainult üks turismiinfo punkt ning sedagi on raske tema asukohta määravate märkide vähesuse tõttu üles leida. Pärnusse tuleks üles panna rohkem osutavaid märke, silte ja teeviitasid. Suvel oleks sobiv kas palgata või võtta vabatahtlikke keskooli õpilasi tööle, kes käiksid mööda Pärnut ringi, i-tunnusmärk küljes ja jagaksid soovijatele tasuta Pärnu kaarte ning abistaksid turiste.

Kuurort on nagu linngi - ehitatakse ja ehitatakse, kuid kunagi ei saa lõplikult valmis.

• Erme, K. Pärnu ja ta kuurort. Pärnu, 1939